Pealkiri: Judolaager annab pehme elukooli
Autor: Birgit Villum, Haridus- ja Noorteameti laagrite peaekspert
Suvi on puhkuste aeg – niisamuti ka lastel ja noortel, kes sisukalt koolivaheaega suvistes laagrites veedavad. Ma käin igal suvel külastamas erinevaid laagreid üle Eesti ning nüüd tahaksin neid külaskäike ka kõigi Harno blogi lugejatega jagada. 2023. aasta esimene laagrikülastus viis mind Judoklubi Dokyo laagrisse Rummusaare puhke- ja spordibaasi, mis asub Kakerdaja vahetus läheduses. Laagrikorraldaja Jaanus Olev jalutas mulle ja mu kolleegile Laagrijuhtide Nõukojast vastu, et meid tervitada. Lastel oli parasjagu siesta ehk vaikne tund ning saime rahulikult ringi vaadata ilma laagriprogrammi segamata.
Kui kaua oled sa laagreid korraldanud ja kuidas sa selleni üldse jõudsid?
Laagreid olen korraldanud juba viis aastat ning algas see mu oma judoklubi loomisega. Varasemalt on 10.a laagri tiimiliikme kogemus, mis oli põnev ja hoopis teistsugune. Minu arvates on laager olulisim lüli, mis aitab kaasa judokate nö vennastumisele – kõik see koos elamine ja kasvamine. Laagri korraldamine ei ole kindlasti kerge ülesanne – esimesena ärkad üles, viimasena lähed magama. Lapsevanemad vajavad samuti päeva jooksul tihti infot. Kui hakkan iga lapse kohta kirjutama tagasisidet, siis kulub poolteist tundi ikka ära. Lisaks on vaja pidada treeneritega arutelusid edasiste plaanide üle. Alguses oli esimeste laagritega närvipinge suur, kuid nüüd on kogemust piisavalt ja ei ole hullu midagi.
Kuidas jõuavad lapsed sinu laagrisse?
Üldiselt käivad laagris oma Judoklubi lapsed ning nende sõbrad. Muidugi on meil ka võistlusrühmad, kuid laagrisse pääsemiseks ei pea kindlasti judoka olema. Varem oli Dokyol üks laager suve jooksul ja siis jäid mitmed huvilised ikka ukse taha ka – nüüd on kolme kuu peale kom laagrit ja need jagunevad ühtlaselt ära.
Mis on sinu laagri ja nn vabamüügilaagri erinevus?
Meil on üldfüüsilist treeningut kolm korda päevas ja vaba aega üsna vähe. Tähtis on see, et laps oleks võimalikult aktiivne ja tegus. Trennid on mitmekülgsed ja lõbusad ning arendavad lisaks ka meeskonnatööd. Muidugi lähtume lapse vanusest ning usume, et ühised treeningud motiveerivad väiksemaid ja panevad ka vanemaid judokad rohkem pingutama, et olla väärilisteks eeskujudeks. Suurematele lastele on puhkehetk õhtul ja väikestel peale lõunat. Meil ka oma erilised rattamatkad suplema Kakerdaja järve, Tammsaare majamuuseumisse jne. Üks meie treeneritest on ka EMO töötaja, kes aitab esmaabikoolitusi läbi viia – lastele see väga meeldib!
Oluline on see, et hoiame oma laagrid nutivabad. Ka suuremate jaoks ei ole see probleem, sest vajadus telefoni näppida puudub, tegemist on niigi piisavalt.
Kas ja kuidas on lapsed aja jooksul muutunud?
Võrreldes varasema ajaga on lapsed nagu öö ja päev. Iga september mõtlen, et kelle ma nüüd jälle juurde saan. Iga aastaga on lastele aina raskem meele järele olla, kuna igasuguseid ahvatlusi on palju rohkem ja eks ka vanemad muretsevad üle. Viis aastat tagasi taluti laagris palju rohkem kui nüüd. Kui varem premeerisime lapsi ümber maja 20 jooksuringiga, siis nüüd mõtlevad lapsed juba viie ringiga välja, mis nad valesti tegid. Lastel on keerulisem kodust väljas ööbida, kardetakse aina enam ilma vanemateta olemist. Samas laager kasvatab ja teeb meie võsukesed iseseisvamaks ning asjalikumaks. Siinkohal soovitamegi lapsevanemate poolt rohkem meelekindlust ning julgustamist laste laagrites osalemisel.
Oskad sa öelda, mis mõju avaldab laagris osalemine ühele noore inimese elule?
Sotsiaalne võimekus, teiste ja iseendaga arvestamine. Mujalt ei saa sellist iseseisvumist koos juhendatud toega. Tihti on lapsel laagris esimesed ööd ilma oma vanemateta, seal ei saa valida toitu ja uudsena avastatakse, et iga päev peab ennast peale treeningut ka pesema. Võib öelda, et meie laagris osalemine on nagu pehme elukool.
Kuidas lapsevanemad ajaga muutunud on?
Meie lapsevanemad on muidu väga tublid ja aitavad alati, kui on midagi vaja teha – parandavad väravat või tulevad talgutele appi ning teevad ühe päevaga ära töö, mida ma üksinda ei jõuaks üldse teha või teeks pool aastat. Aga muidugi esineb ka selliseid lapsevanemad, kes on muutunud väga hellaks või lähevad kergesti ärevusse – mitmed sõidavad ka laagrisse kohale, kui mure väga suureks läheb. Meil on üldiselt nutivaba laager ja ega siin ka levi väga ei ole. Kui vanematel on väga suur soov helistada, siis olen andnud õhtuti selleks võimaluse. Samas tuleb selgitada, et ajal kui ma ühe vanemaga telefonis räägin, on terve hulk lapsi tegevuseta – siis saadakse üldiselt aru, et laagrikorraldaja ei ole lapsevanemate kasvataja. Ja kui ikka on põhjust, küll ma siis leian ka selle levi, et vanemale murest teada anda. Mul on juba valmis sõnum telefonis, mille vanematele saadan – kõik on hästi, jälgige palun Facebooki grupis meie tegevusi!
